Simo

23 October, 2016

Kodulehekülje proosa

1. ISIKUTUTVUSTUS

Minu nimi on Simo Runnel. Enne nimede eestistamist olid Runnelid Kressonid. Minu esivanemad on kandnud veel perekonnanimesid Ligi, Osa, Moora, Mora, Karu, Ilves ja Urtson. Alguses pandi mulle loosiga eesnimeks Kristjan, aga vanemad vaatasid, et ei ole Kristjani nägu ja muutsid nime Simoks.

Sündisin 1. mail 1977 Tartus, kus ma olen pidevalt elanud. Aastal 1984 läksin inglise keele kallakuga Miina Härma nimelisse Tartu 2. keskkooli. Keskkoolis läksin klassi, millel lisaks keelekallakule oli olemas ka reaalkallak. Kui ma kooli lõpetasin, kandis see juba nime Miina Härma Gümnaasium. Aastal 1995 astusin Tartu Ülikooli õppima ajalugu. Kui ma ajalukku sisse poleks saanud, oleksin hakanud õppima füüsikat (vähemalt esimesel aastal). Ülikooli lõpetasin aastal 2000, keskmise hindega 4,89 viiepallisüsteemis, suulistel eksamitel 5,00. Asusin õppima tasulises magistriõppes. 19. mail 2005 kaitsesin edukalt magistritööd teemal "Itaalia fašism Eesti päevalehtedes aastatel 1919-1940". Tööd olen teinud vabakutselisena ja kirjastuse "Ilmamaa" heaks.

Olen avaldanud trükis kolm luulekogu: aastal 2002 ilmus "Maailmakord", 2003 "Uneriik" ja 2010 "Pomisen palveid siin pilvede all". Lisaks kaks proosaraamatut: "Ajalugu unenägudes" (2007) ja "Viimsed päevad" (2009). Minu paberil ilmunud teoste täielik nimekiri on eraldi alalehel. Kõige sagedamini kirjutan blogis. Internetis olen kirjutanud veel listidesse ajalugu.arutelu, ee.euro, ee.kultuur.vestlus, poeesia, ee.keel, ut-ajalugu ja ut.male ning mujale.

2. PABERIL ILMUNUD TEOSTE NIMEKIRI

OMA RAAMATUD:
1) "Maailmakord". Tartu, 2002. - Luulekogu.
2) "Uneriik". Tartu, 2003. - Luulekogu.
3) "Ajalugu unenägudes". Tartu, 2007. - Proosa.
4) "Viimsed päevad". Tartu, 2009. - Lühiromaan autori illustratsioonidega. Oranži sarja seitsmes raamat.
5) "Pomisen palveid siin pilvede all". Tartu, 2010. - Luulekogu.

KAASTÖÖD MUUDELE RAAMATUTELE:
1) "Muinasjutt neile, kes tahavad ära anda riigi". Tartu, 2003. - Artikkel "Migratsioonioht on tõeline".
2) Mait Raun ja sõbrad. "Kadunud maailm". Tartu, 2004. - Fragmente.
3) Jaanus Raim. "Igatsus osaluse järele". Tartu, 2005. - Eessõna.
4) Paul Keres. "Igavene tuli". Tartu, 2006. - Saatesõna ja koostamine.
5) "Sajandi kool: Sada aastat Miina Härma Gümnaasiumi". Tartu, 2006. - Luuletused "Jünger Jürgen", "Loogika", "Vanemuine", "Mäng" ja "Ahviks saamine".
6) "Maailmarändur: Eesti rännuluule antoloogia". Koostanud Tiit Pruuli. Tallinn, 2007. - Luuletus "Brüsseli poole".
7) Ilmar Talve. "Vanem ja noorem Eesti". Tartu, 2008. - Järelsõna ja koostamine.
8) Johan Jans. "Mälestusi ja vaatlusi". Tartu, 2008. - Järelsõna.
9) Peeter Olesk. "Filoloogia tõeline tähendus". Tartu, 2008. - Järelsõna ja koostamine.
10) Jaan Tõnisson. "Kõlblus ja rahvuslus". Tartu, 2010. - Saatesõna "Jaan Tõnisson enne Eesti iseseisvumist" ja koostamine.
11) Jaan Tõnisson. "Riigivanem". Tartu, 2011. - Saatesõna "Jaan Tõnisson ja Eesti vabariik" ja koostamine.
12) Ado Grenzstein. "Eesti haridus". Tartu, 2012. - Saatesõna "Ado Grenzstein" ja koostamine.
13) Hendrik Sepp. "Läänemere ajalootuuled". Tartu, 2013. - Saatesõna "Hendrik Sepp" ja koostamine.
14) Thomas Carlyle. "Minevik ja olevik". Tartu, 2014. - Järelsõna ja joonealuseid märkusi.
15) Thomas Carlyle. "Kangelastest, nende kummardamisest, ja heroismist ajaloos". Tartu, 2015. - Saatesõna "Carlyle ja kangelased" ning joonealuseid märkusi.
16) Ado Grenzstein. "Tunne ja tarkus". Tartu, 2016. - Järelsõna ja osa joonealuseid märkusi.

KAASTÖÖD AJAKIRJADELE:
1) Pioneer, 1989. Nr. 7. - Luuletus "Paat, jõgi ja tont".
2) Luup, 1999. "Euroopa Liit ei aita". - Lugejakiri. Ilmus kaks korda, erineva redaktsiooniga.
3) Keel ja Kirjandus, 1999. Nr. 12. - Pool Hando Runneli nime all ilmunud artiklist "Pühendus Eesti Raamatu Aastale 2000".
4) Tuna, 2001. Nr. 1. "Konstantin Päts enne Eesti riiki". - Arvustus Konstantin Pätsi raamatule "Eesti riik I". (Koostaja Toomas Karjahärm. Tartu, 1999.)
5) Looming, 2001. Nr. 9. - Luuletused "Maailmakord", "Mina ja rahvas", "Mundriau", "Röövel ja tema ema", "Õpetaja mõte", "Minister", "Brüsseli poole", "Kirjaoskust kõigile", "Lõuna-Eesti talus" ja "Möögida".
6) Tuna, 2002. Nr. 3. "Tutvumine Konstantin Pätsiga". - Arvustus Konstantin Pätsi raamatule "Eesti riik II". (Koostajad Toomas Karjahärm ja Hando Runnel. Tartu, 2001.)
7) Tuna, 2002. Nr.3. "Pätsi muuseum Pätsist". - Arvustus raamatule "Konstantin Pätsi tegevusest: Artiklite kogumik". (Tallinn, 2002.)
8) Aeg, 2003. "Rooma pärand ei kao". - Artikkel.
9) Aeg, 2003. - Lühiartikkel Leedu rahvahääletusest.
10) Tuna, 2005. Nr. 1. "Vastureformatsioon Eesti ajaloos". - Arvustus Vello Helgi raamatule "Jesuiidid Tartus 1583-1625: vastureformatsiooni eelpost Põhja-Euroopas". (Tartu, 2003.)
11) Akadeemia, 2006. Nr. 5. "Soome, Eesti ja Päts". - Arvustus Martti Turtola raamatule "President Konstantin Päts: Eesti ja Soome teed". (Soome keelest tõlkinud Maimu Berg. Tallinn, 2003.)
12) Kultuur ja Elu, 2009. Nr. 2. "Vabadussõjalased ja teised". - Artikkel.
13) Akadeemia, 2014. Nr. 9. "Sotsialism, rahvuslus ja internatsionalism". - Arvustus Mihkel Martna raamatule "Oma kodu". (Koostanud Hando Runnel. Tartu, 2014.)
14) Looming, 2014. Nr. 12. - Viiendik Hando Runneli nime all ilmunud kirjutisest "Kon olõt, veli? Madis Kõivust mäletamisi".
15) Akadeemia, 2015. Nr. 1. "Moraliseeriv skulptor". - Arvustus August Weizenbergi raamatule "Häädus ja ühisus". (Koostanud Hando Runnel. Tartu, 2014.)

KAASTÖÖD AJALEHTEDELE:
1) Teataja, 1989. 14. oktoober. - Luuletus "Paat, jõgi ja tont".
2) Postimees, 1999. 24. juuli. "Läänemere Mongooliast". - Lugejakiri.
3) Postimees, 2001. Juuli. "Karmid sõnad Eurosillal". - Lugejakiri.
4) Postimees, 2002. Jõulu paiku. "Segadus paragrahvidega". - Lugejakiri.
5) Sirp, 2004. 27. august. - Luuletused "Nõiamoorile", "Havile", "Sisyphos", "Valge vares", "Tule ees", "Aastaajad", "Talvises metsas", "Luulet massidele", "Kurat ja Murakad", "Klassik" ja "Lammas või hunt".
6) Maaleht, 2005. 29. detsember. "Aasta lugemist ja kirjutamist". - Artikkel.
7) Meie Maa, 2006. 20. juuli. "Oht püsimisele". - Artikkel.
8) Sirp, 2006. 4. august. "Uinumisaegne näidend". - Arvustus Andrei Hvostovi raamatule "Henrik". (Loomingu Raamatukogu, 2006. Nr. 20.)
9) Ak (Postimees), 2009. 21. veebruar. "Ilmar Talve juubel tõi Ülo Tontsilt monograafia". - Artikkel.
10) Raamat, 2011. 22. september. "Riigivanem. Jaan Tõnisson". - Raamatu lakatekst lühendatult.
11) Postimees, 2013. 30. september. "Siiski suveräänsuse loovutamine". - Lugejakiri.
12) Postimees, 2014. 27. oktoober. "Värvilisest mustvalgeks". - Lugejakiri.
13) Arvamus. Kultuur (Postimees), 2015. 7. veebruar. "Cromwell - üks revolutsionääridest". - Arvustus Ian Gentlesi raamatule "Cromwell (1599-1658). Jumala sõdalane ja Inglise revolutsioon". (Inglise keelest tõlkinud Toomas Taul. Kirjastus Kunst 2014.)
14) Sirp, 2015. 20. märts. "Ajalugu kui eeskuju". - Arvustus Ülo Mallene raamatule "Jaan Tõnisson ja ühistegevus Eestis". (SE&JS, 2014.)

KAASTOIMETATUD VÕI EELRETSENSEERITUD RAAMATUD:
1) "Tartu". Tartu, 2002.
2) "Eesti ajalugu. IV. Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni". Peatoimetaja Sulev Vahtre. Tartu, 2003.
3) "Eesti ajalugu. VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni". Peatoimetaja Sulev Vahtre. Tartu, 2005
4) Tarmo Kulmar. "Tõsilood muinasrahvastest". Tartu, 2007.
5) Johan Jans. "Mälestusi ja vaatlusi". Tartu, 2008.
6) "Eesti ajalugu. V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani". Peatoimetaja Sulev Vahtre. Tartu, 2010.
7) "Villem Reimani ja Jaan Tõnissoni kirjavahetus aastatel 1891-1917". Koostanud ja kirjad sisestanud Tarmo Piir. Toimetanud ja kommenteerinud Kristina Lepist. Tartu, 2017. - Retsenseerimine.

TÕLKED:
1) Inglise keelest Ronald Sethi kirjutis "Ärasaatmine Tartust" Konstantin Koniku raamatus "Vaba Maa". (Koostanud Küllo Arjakas ja Hando Runnel. Tartu, 2004.)
2) Vene keelest Paul Kerese artiklid "Mihhail Tali looming", "Märkmeid 1959. aasta Zürichi turniirilt" ja "Kohtumised Kuubal" Paul Kerese raamatus "Igavene tuli". (Tartu, 2006.)
3) Saksa keelest Edgar Kandi peatükid "Linnarahvastik ja keskendunud ehk lokaaltootmismajandus sõltuvalt elukeskkonnast ja asendist", "Tallinna peasüsteem" ja "Tartu peasüsteem" raamatus "Eesti rahvastik ja asustus". (Koostanud Ott Kurs. Tartu, 2007).
4) Saksa keelest Nikolai Maimi artiklid "Parlamentarism ja suveräänne riik" ja "Riik ja maailmaorganisatsioon" raamatus "Mundoloogia". (Koostanud Kristin Strauss. Tartu, 2008.)
5) Saksa keelest Hendrik Sepa artikkel "Töökäte rakendamisest sunnismaisusliku korra juures" raamatus "Läänemere ajalootuuled". (Tartu, 2013.)
6) Inglise keelest Thomas Carlyle'i raamat "Minevik ja olevik". (Tartu, 2014.)
7) Inglise keelest Thomas Carlyle'i raamat "Kangelastest, nende kummardamisest, ja heroismist ajaloos". (Tartu, 2015.)
8) Saksa keelest Ado Grenzsteini raamatud "Härraskirik või rahvakirik?" ja "Looduse korraldus" kogumikus "Tunne ja tarkus". (Tartu, 2016.)

OLULISEM VASTUKAJA:
1) Teataja, 1989. 14. oktoober. "Kes on Simo Runnel?" - Kommentaar luuletusele "Paat, jõgi ja tont".
2) Õpetajate Leht, 2002. 21. juuni. Sander Liivak, "Luuletaja loomuldasa". - Arvustus raamatule "Maailmakord".
3) Looming, 2002. Nr. 8. Martin Oja, "Horisontaalsest tunnetusest. Simo Runneli esikkogu". - Arvustus raamatule "Maailmakord".
4) Eesti Ekspress, 2003. 5. detsember. Aarne Ruben, "Simo Runnel "Uneriik"". - Lühiarvustus.
5) Eesti Päevaleht, 2004. 9. jaanuar. Mart Velsker, "Eesti meesluule argipäev". - Ühisarvustus raamatutele "Uneriik", Klaus Eduardi "Pommikutsikas", Martin Oja "Keelatud raamat", Peeter Ilus "Mõned luuletused" ja Mathura "Sõstramesi".
6) Postimees, 2004. 2. aprill. Stella Sägi, "Luule see ei tule lihtsalt tuulest". - Ühisarvustus raamatutele "Uneriik", Kalle Käsper "Aleksandriine" ja Sven Kivisildnik "Rahvuseepos Kalevipoeg ehk armastus".
7) Looming, 2004. Nr. 11. Ene Kallas, "Sinise pommikutsika unenägu". - Ühisarvustus raamatute "Uneriik" ja Klaus Eduard "Pommikutsikas" kohta.
8) Vooremaa, 2006. 11. mai. Peeter Olesk. - Artikkel Paul Kerese raamatu "Igavene tuli" teemal.
9) Eesti Ekspress, 2008. 19. detsember. Tõnu Kaalep, "Simo Runnel. "Ajalugu unenägudes"". - Lühiarvustus.
10) "Viimsed päevad", 2009. Piret Bristol, "Parem kui elu ehk uned pärast ärkamist". - Järelsõna.
11) Sirp, 2011. 29. aprill. Rein Tootmaa, Hanno Valdmann, "Püdel püssirohi ja suitsev kahepalgeline". - Ühisarvustus raamatute "Pomisen palveid siin pilvede all", Krista Ojasaar "Tumedad linnad", Joanna Ellmann "Kriipimisi kookonist" ja Mati Puhm "Puhas laul" kohta.
12) Sirp, 2015. 30. jaanuar. Triinu Pakk, "Ajalugu - vangistatult, palun". - Arvustus Thomas Carlyle'i raamatule "Minevik ja olevik".

3. UNENÄOD – TEOORIA JA ÜLESKIRJUTUSED

Vana ENE järgi on unenäod enamuses mustvalged. Minu omad on igatahes värvilised. Uuem teaduse seisukoht on ka, et enamuse inimeste unenäod on värvilised, vähemusel mustvalged. Ma arvan, et ENE ilmumisajal nähtigi mustvalgeid rohkem kui praegu, sest siis oli mustvalge televisioon. Kui unenäo ajal värvidele tähelepanu ei pööra, ei pruugi pärast osata värve nimetada, aga ammugi ei jää meelde, et see oleks olnud mustvalge. Tegelikult minu unenägudes ei ole alati esikohal pildid, vaid sageli mõtted.

Vanemas entsüklopeedias on mainitud freudistlikku tõlgendust, et kellegi surma unes nägemine väljendab alateadlikku soovi, et see inimene sureks. Ärge uskuge. Hirm millegi ees ei väljenda soovi, et sündmus aset leiaks. Kui te ei näe unes, et te ta ise vihaga tapate või saate suure päranduse, mille üle rõõmu tunnete, siis ei soovi te tema surma isegi unenäos. Spekulatsioone alateadvuse ümber ei maksa eriti tõsiselt võtta, kuna peale jääb siiski loogilisest mõtlemisest tulenev tahe, isegi kui inimene alati oma reflekse kontrollida ei suuda. Kui inimene tajub üht emotsiooni, on kummaline öelda, et tal alateadlikult on teine. Ka unenägude sisu saab ärkveloleku ajal mõjutada. Samuti unenägude mahtu. Kui päeval juhtub midagi vapustavalt halba, ei pruugi järgneval ööl midagi unes näha ja hea, kui üldse magama jääb. Päev läbi lugedes tuleb järgmise hommiku unenägude üleskirjutus pikem kui päev läbi füüsilist tööd tehes. Lugedes päev läbi iga lauset kaks korda, tuleb unenäo üleskirjutus pikem kui kiirel lugemisel. Kõike loetut mõttes korrata püüdes tuleb üleskirjutus veel pikem, aga seda harjutust päev läbi teha pole julgenud, sest võib juba ühe tunniga väsida. Üleskirjutus ei näita alati küll seda, kui pikk unenägu magamise ajal tundub. Kui unenäos esineb pikk monotoonne füüsiline tegevus, näiteks suusatamine, ei pruugi sellest pärast üle ühe lause kirjutada olla.

Koolis unenägude kohta eriti midagi ei õpetatud. Öeldi ainult, et unenäod jagunevad õudusunenägudeks ja erootilisteks unenägudeks. Jällegi väärõpetus. Unes võib näha kõike, millega inimene elus kokku puutub ja rohkemgi. Enamuses unenägudes ei ole midagi õudset ega erootilist. Pealegi, need kaks alaliiki võivad kattuda. Freud seletas kõike seksuaalsusega, mis võibolla tema enda unenägude põhjal pidas paika, aga mulle on vastuvõetavam Jungi teooria, kes otsis seletusi palju laiemalt.

Kui ma olen teadnud, et see, mida ma näen, on unenägu, olen teinud katseid. Nii on selgunud, et unenäod sisaldavad valutunnet ja maitseid, olen mänginud nii ka ainukese meelde jäänud ärkveloleku reeglitega kooskõlas oleva une-malepartii, kuigi pärast nägin, et olin ka selles teinud ühe värviga kaks käiku järjest. Teistes unenägudes olen tundnud tuule puhumist ning külma ja kuuma. Olen kuulnud arvamust, et need unenäod ongi kõige paremad, kus unenägemisest teadlik ollakse, aga mulle meeldivad rohkem need unenäod, kus ma ei ole teadlik. Vahel olen hetkeks teadlik ja siis jälle unustan.

Nii kristlased kui paganad on pidanud unenägusid jumalaga suhtlemise vahendiks. Piiblist selgub, et inimene peab tegema seda, milleks ta unenäos käsu saab. Kui mõni hea mõte on tulnud, olen selle ka ise teoks teinud. Kas saab aga kindel olla, et osa unenägusid pole inspireeritud Saatanast?

Unenägu on ajalooallikas. Kui tavalise ajaloosündmuse puhul võib loota, et selle jäädvustab keegi teine, siis oma unenäo puhul on inimene ainuke tunnistaja, selles mõttes on vastutus suurem. Kui unenägu muidu meelde ei jää, siis tuleb see ärkamishetkel kohe läbi mõelda. Mulle on küll öeldud, et see pole ka aidanud. Minul võib unenäo meeleshoidmiseks piisata juba ühest märksõnast. On õpetatud, et unenägu tuleb kirjutada üles kohe pärast ärkamist. Tegelikult püsib mul läbi mõeldud unenägu meeles õhtuni ja päeva jooksul võib tulla meelde detaile, mida kohesel üleskirjutamisel vähemalt paberile kirjutades oleks ebamugav vahele lisama hakata. Kirjutada on aga soovitav just paberile, sest käekiri annab lisainformatsiooni. Paberile kirjutamiselt olen läinud ise üle blogisse kirjutamisele, et teised ka lugeda saaks. Aga niiviisi tuleb rohkem tsenseerida. Teadusliku üleskirjutuse puhul tuleb märkida üles kõik, mis meenub või kitsamale uurimisülesandele vastab. Muidu võib ebameeldivamad detailid vahele jätta, et poleks pärast paha üle lugeda või et vaenlased kõike teada ei saaks. Ilukirjandusliku üleskirjutuse puhul võib lisada ka detaile, mida unenäos tegelikult ei olnud. Sel juhul saab pooleli jäänud unenäole ise lõpu kirjutada. Ennustava üleskirjutuse puhul võib kirjutada ette üles unenäo, mis järgneval ööl kõige tõenäolisemalt tuleb. Visuaalselt huvitavamad unenäod tasub ka üles joonistada.

Vahepeal kirjutasin 15 kuu jooksul üles kõik unenäod. Neid sai 550 neljakümnerealist vihikulehekülge. Unenägusid olen üles kirjutanud ka varem ja hiljem. Hiljem läksid nad pikemaks, sest hakkasin tegema ettevalmistust. Olen avaldanud ajalooteemaliste unenägude valimiku "Ajalugu unenägudes". Olen unenägudest teinud ka luuletusi, millest osad ilmusid luulekogus "Uneriik", kus on küll ka muid luuletusi. Lühiromaan "Viimsed päevad" sisaldab muuhulgas unenäokirjeldusi, mida on ärkvel olles edasi arendatud. Mõned täiendamata unenäod on sellised:

1. (1989)
Kord seisid mererannal ahelikus sõdurid. Vaenlase tulekul harjutasid nad lahingut. Rivi ees seisid kuningas ja kuninganna. Kuninga ümber tiirutas vanadusest valgeks läinud kammerteener. Ta ütles: "Ütle nüüd tuld!" Kuningas hüüdiski: "Tuld!" ja kõik sõdurid tulistasidki moodsatest püstolitest merre. "Nüüd on kuninga kord," teatas kammerteener. Kuningas laskiski eriti moodsast püstolist oma kuuli merre. Siis tuli kuninganna kord. Tema kuul langes päris lähedale rannaliivale. Kuningas pani tähele, et sõdurid moodsaid relvi kardavad, ja lasi kõik padrunid kokku korjata ja kolme kaupa valgesse paberisse pakkida. Iga sõdur sai ühe sellise paki.

Tehti ettevalmistusi lahinguks. Lõpuks mindi rannakaljule vaatama, kui kaugel vaenlane on. Kohkumisega nägid kõik, et vaenlased parajasti maabuvad. Kõik võtsid ahelikku, ja kuninga märguande peale viskasid kõik oma valge paki alla. Vaenlased polnud midagi sellist oodanud ja hakkasid kõik hirmuga põgenema. Kes paadiga, kes palgiga, kes lauajupiga. Lõpuks jäid vaenlastest järgi ainult kuningas, kuninganna ja kasside vägi. Vaenlaste kuningas kargas püsti ja hüüdis maruvihaselt: "Edasi, kuninga kasside vägi!" ja kõik kassid tormasid võitlusse.

Kammerteener püüdis asjatult kuningat lahti rebida. Siis lõi ta käega, tormas uksest välja, lükkas pikali uue uksehoidja ja tormas kolmandalt teisele korrusele. Seal seisis palju uusi politseinikuid. Nad haarasid kammerteenri kinni, viisid ta uue kuninganna juurde. Saanud sellelt kõva noomituse, lasti kammerteener jälle lahti. Kindlate põgenemisplaanidega kõndis see mööda koridori, nähes äkki läbi lahtise akna hiiglaslikku inimsööja dinosauruse pead. Peagi selgus, et loss on sellistest elukatest ümber piiratud. Varsti vaatasid kõik lossielanikud akendest välja, proovides dinosauruuste liike ära arvata ja loomi õrritada. Kammerteener oli ainuke, kes kartis, sest ta teadis, kui ohtlikud need loomad on. Lõpuks hõõrus ta ennast lõhnaõliga kokku, et elukaid endast eemale peletada, ja langes uimaselt maha.

Nii leiutatigi plastkanuu.

2. (1999)
Ma pean arvuti taha pääsema. Esimest arvutit ei tohi kasutada, teise taga üks juba istub. Hakkan ikkagi esimest arvutit sisse lülitama. Aga seina ääres kolmas arvuti on ju vaba, tuleb ainult ekraanilt kõige ülemine rida valida. Film hakkab pihta. Keegi istub arvuti taga, teine seisab ja kummardub tema õla kohal. Nende ees oleva ekraani alumises servas jookseb tekst: "Kui daamid seda kodus loevad, hakkavad nad karjuma." Mingist majast väljuvad näitlejad. Üks näitleja on samasugune prillide ja pikkade juustega, nagu ka Eestis olemas on. (Mööbel varjab minu eest televiisori ekraani vasakut serva.) Üks teine näitleja eraldub ülejäänutest ja hakkab mööda tänavat kõndima. Hääl teatab, et see on maailma kõige ilusam näitleja. See on stsenaariumis kirjas, et ta kõige ilusam on, aga kuna näitlejat mängiv pärisnäitleja ei suuda kuidagi sellist muljet tekitada, tuleb filmile lihtsalt üks lause peale lugeda. Hääl on saksa keeles, all jookseb eestikeelne tõlge. Näitleja jõuab haljasalale, läheb ühe puu juurde, võtab kätega selle ümbert kinni ja lööb vastu tüve. Ta hakkab puu otsa ronima, tahab vist ennast üles puua. Jõuab juba ülemiste oksteni, siis vaatab üles ja karjatab. Näidatakse päris ladvas juba varem silmus kaelas rippunud laipa. (See koht teeb natuke nalja. "Kokkusattumus!" ütlen teistele vaatajatele. Vaatan pealt juba filmis sees olles.)

Puuotsa roninu viskab laiba eemale alla. Mäe all teisel pool teed on vanapaks (hallide juuste ja halli habemega, mitusada aastat vana, aga hea tervise juures). Ta viskab haljasalale tagasi sealt pärit jääkamaka, öeldes: "Et talve au oleks päästetud." Puu juurest lendab see jälle teisele poole teed, vanapaks viskab selle teist korda tagasi, korrates: "Et talve au oleks päästetud." Nüüd hakkab kamakaid lendama teises suunas meie poole. Mina istun maas ja vaatan rohkem teisele poole, tüüp on sammu võrra mäele lähemal, otse mäe serval, ja vaatab selle suunas. Mina pööran pead, kui mõni kamakas parajasti langema hakkab, et jälgida langemissuunda. arvestan välja, et üks kukub vastu minu pead ja panen kaitseks lume pea ette. Kui need nii aeglaselt langevad, oleks võinud parem eest ära minna. Kui need ükshaaval lendavad, on hea kaitsta, aga kuulipilduja korral võiks pihta saada.

Saabub teine vanapaks. Kas see tähendab järgmise aastaaja saabumist? Taimed hakkavad igatahes kasvama. Eelmise puu kõrvale hakkab mäel kasvama kuivanud puu, ta jääb okstesse kinni ja tõuseb koos puu kasvamisega kõrgemale. Niimoodi siis see poodu puu otsa oligi sattunud. Nüüd kuivanud okstesse jäänu muutub roheliseks aastavanuseks kuuseoksaks, see murtakse puu küljest lahti ja visatakse alla vastavale isikule. Eelmisele aastaajale oli siis vastanud jääkamakas, nagu sellele kuuseoks. Sellepärast seda siis oligi olnud vaja alles hoida. Kuidas nad muidu vanaks elaksid, kui iga kord ära sureksid. Lumest kasvavad välja erinevad taimed, eriti lilled.

Film saab läbi. Vaatajatest ja viimasel hetkel saabunud tegelastest on kogunenud üsna palju rahvast. "Miks haid kapsast söövad?" küsitakse. "Sest seal on kapsaussid," vastan ja hakkan valju häälega naerma. Lähen rahva juurest ära. Loen laual olevast virnast pealmisest ümbrikust uudist: "Saksamaal arutatakse, kas anda Eesti uuele välisministrile Kranichile sissesõiduluba. Seal on kuuldud kuidas ta Iirimaal liiderdas ja pipardas, ei tahtnud lõppu tulla." Lisaks on selles suures ümbrikus ka väiksemad ümbrikud üksikasjadega Iirimaal juhtunust, mida ei hakka lugema. Teiselpool aknaava tuleb Kranich, kes ütleb: "Pean selle kõrvaldama." Ah sellepärast siis sellised uudised ajalehte ei jõuagi. Lahkun võimalikult kiiresti ümbrikut kaasa võttes kitsast koridori mööda. Peidan ümbriku särgi alla, kaenla alla. Püian liikumise pealt särginööpe kinni panna. Keeran kaks korda paremale ja lähen trepist üles. Jõuan laiemasse ustega koridori, kus on inimesi. Tahan ümbriku miljoni krooni eest ajalehele müia. Ajalehetoimetus asub kuskil koridori lõpus. Kranich võis mobiiltelefoniga oma löömamehele helistada, et see mind läbi ei laseks. Seetõttu loobun esialgsest plaanist ja otsustan minna hoopis koridori alguses olevasse "Eesti Päevalehe" Tartu toimetuse ruumi, mille silti helesinisel valge triibuga taustal kirjutatuna uksel märkan. Teen ukse lahti, aga samal hetkel tuleb selja tagant Kranich. Hakkan uksest sisse minema, tema proovib kahe käega tagasi tirida. Nii ei liigu ma ukselävelt edasi ega tagasi, aga ruumis olevad inimesed on juba uudise toomist märganud.

3. (1999)
Kõnnitakse rivis. Mina olen tagumiste hulgas. Kantakse kuuse ja männi oksi. Kuuse okkad on lühemad ja tumedamad. Kuuske austatakse vana kombe kohaselt rohkem, kuigi ajad on muutunud. Männi oks peab kuuse oksa austama.
Paremal tee kõrval on madalam. Seal liikudes jõuavad kiirel sammul järele veel paar varem kaugemale taha jäänut. All paremal kasvab palju puid, mida nimetatakse mändideks. Need on väga kiiresti kasvanud, neil on väga palju väga heledaid okkaid, ja väga palju okkaid on jämedate puude alla maha sadanud. "Oh kui palju," öeldakse ja imestatakse all paremal oleva üle.
Metsas hargneb tee kaheks. Kumba mööda minna? Mõned hakkavad juba mööda natuke laiemat teed astuma. "Seda teed EI TOHI minna," ütleb vanem ja kogenum mees. Keerame kitsamale teele. Mõni kavatseb ikkagi teist teed minna. Loodetakse, et lõpuks läheb jälle kõik hästi. Mõni istub rõõmsa näoga maha. Kes siin kõik on? Siin on mitmesuguseid tüüpe. Ühel mehel on suur habe.


4. (1999)
Üle seina jooksevad kiiresti välgu sarnased erinevates värvides korrapäratud heledad jooned ja virvendused. Ruum on pime. Kõik ruumis olijad vaatavad seinale. Keegi ei tea kindlalt, kes neid liikumisi tekitab. Mina mõjutan märkamatult vaid osade joonte liikumist. Siin näidatakse teadust. Siin näidatakse füüsikat. Tumedad kogud liiguvad pimedas ruumis ringi eeskäijale kätt järgi sirutades. Üks seisab näoga istuvate vaatajate poole ja dirigeerib valguse liikumist ja helisid. Käib vali "trahh!" ja kõik läheb hetkeks mustaks. Must ongi kõige tugevam löök. Trahh - ja kõik mustaks. Trahh - ja kõik mustaks. Dirigendi käed tõusevad pea kohale. Trahh - ja kõik mustaks.

5. (1999)
Buss nr. 5 peatusesse saabusid vaenlase löömamehed. Siin peame asja pooleli jätma. Lähme teele sellise kiirusega, et kõige aeglasemad maha ei jääks. Kõige aeglasem olen vist mina. Järgmisel kohal peaks olema minu vend. Jõuame majja. Hargneme esimesest toast igaüks erineva ukse kaudu. Mina ja valge siilipea läheme siiski sama ukse kaudu. Jätkus vist iga ukse kohta inimesi. Miks valge siilipea küll peab nii agaralt asjas osalema, ta on elus niigi palju kannatanud. Lähme oma ukse kaudu esimesest toast läbi, selle lõpus vasakus seinas olevast uksest järgmisse tuppa, kuhu valge siilipea pidama jääb. Mina keeran veelkord vasakule ja lähen edasi järgmisse piklikusse tuppa ja selle vasakusse ossa. Mulle tuleb järgi veel meie paks savisaarinimene, kes peidab ennast lõõtsutades voodi alla. Kuidas ta sellises asendis kavatseb küll vaenlasega võitlusse astuda, kui see järgi tuleb? Mina valin endale toas oleva koli hulgast sobivat löögiriista. Teises toas varitseb valge siilipea kang käes. Vaenlane tuleb uksest sisse. Siilipea tõstab kangi ja lööb vaenlase pea lõhki.

6. (2000)
Ajakirja toimetajaks sai ootamatult jälle vana stalinist ise. Ajakirja nimi on "Sirkel", ja intervjuud võtva toimetaja peos on ähvardavalt püsti sirklitera. Ütlen Stalinile, et minu isa on isegi temast kirjutanud. Stalin küsib, et mida. Ta ei saa seda kontrollida, sest see on kirjutatud eesti keeles. Stalin hakkab kiruma. Ta ütleb, et pealtnäha aus mees, aga suli tempudega. Lähen ukse taha ja kuulan tema juttu seal pealt. Trotski hoiab kõrva vastu sama ust. Stalin hüiab valju häälega: "Trotski, kas sa kuulad pealt?" Trotski läheb uksest kaugemale ja hüiab vastu: "Ei, ma ei kuule midagi". Stalin tuleb uksest välja. Põrandal on paljuköitelised teosed "Stalini vastus trotskistidele" ja "Stalinil oli õigus". Trotski julgeb Stalinile mingis küsimuses vastu vaielda, ja üllataval kombel ei tee Stalin temaga selle eest midagi. Meenutatakse, et sel päeval kui Stalin suri, tehti teda pilkav luuletus. Samuti seda, et Hruštšovil ja Brežnevil polnud selliseid paljuköitelisi teoseid, olid ainult Leninil ja Stalinil.

7. (2000)
Kõigepealt hakkab liikuma pikk kaubarong, seejärel lühike reisirong. Oleme isaga Elva jaamas ja arutame, kas peaksime paar peatust lõunasse minema jala või rongiga. Mina ei oska seisukohta võtta, sest ma ei tea, kui pikad need peatuste vahed on. Hakkame jala liikuma. Jõuame Tartu kaarsillale. Seal seisab üks ema lapsega ja ütleb: "Hüppa või vette!" Laps hüppabki kohe. Tekib küsimus, kes peaks talle järgi hüppama, et teda ära tuua. Mina arvan, et isa. Pille aga ütleb, et hüppaksin mina. Lähen hoopis silla kõrvalt kaldast alla. Elevanti ei saa sellest kaldast üles tuua, sest kallas on liiva täis kantud ja see hakkab tema jalgade all varisema. Hakkame kõik otsima treppi. Lähme silla alt läbi. Vaatan tagasi silla poole. Võibolla peaksin enda pildistada laskmiseks ronima silla kaare otsale. Veljo on öelnud, et kui kooli lõpetamise puhul läheb üks üle silla kaare, lähvad kõik teised tema järel. Mina olen ettevaatlik inimene, mina hoian küll kõigist sellistest asjadest kõrvale. Lähme edasi. Hakkan juba arvama, et kaldad on Võrtsjärveni liivaga kaetud. Ütlen, et see on lubamatu, sest kõik peavad teadma, et Tartus on kivisild. Isa kaevab liiva alt välja üle jõe ulatuva vana silla jäänused ja selle otsast üles viiva pika kivitrepi. Korjame liiva alt üles paar pudelit, siis näeme, et see on mõttetu, sest vana silla jäänuste kõrval ulatub üle terve jõe pudelite rivi. Hakkan tagasi minema. Ema on tahapoole jäänud. Ta on leidnud sealt liiva alt ka üles viivad redeli sarnased kaldast välja ulatuvad metallist astmed. Ronin neid mööda üles.

8. (2000)
Oleme Kaunase puiesteel peatee ääres Räpina maantee pool. Ema ja Klaus hakkavad minema tuppa rulaga, millel on ühel küljel kaks ratast. Mina pean neile järgi minema, mulle jääb rula, mille ühel küljel on neli ratast ja mis on seetõttu palju kiirem. Kuid see pääseb mul käest lahti ja hakkab veerema järjest kiiremini bussipeatuse suunas. Ühel hetkel pöörab see ümber ja läheb teises suunas kooperatiivi hoone eest läbi veel kiirust kogudes. Ema on veel näha. Rula hakkab liikuma edasi ühe otsa peal keereldes. Kardan, et ema võib arvata, et seisan selle rula peal. Kuid ema läheb rahulikult edasi. Rula liigub edasi-tagasi järjest kiiremini. Arvan, et selle peatamisel oleksid väga rasked tagajärjed. Kuid Räpina maanteel lähvad kaks väikest poissi, üks neist jääb rulale ette, rula jääb seisma ja poisiga ei juhtu midagi. Poisid tulevad minu juurde, üks neist rula peal sõites. Hakkan koos nendega ringiga tuppa minema, jõuame minu maja kaugema otsani. Seal on rula minu kätte sattunud. Luban poisil sõita veel maja teise otsani, kuid hakkan ise kõigepealt muruplatsi kõrvalt trepikoja eest välja sõitma. Minu sõiduoskus on äkki halvemaks muutunud. Ütlen, et ma ei oska pöördeid teha, ja annan rula poisile. Mina olin sõitnud selle peal seistes nõksutades, väike poiss aga sõidab ühe jalaga maast hoogu tõugates. Ta keerab ümber maja nurga, sõidab maja nr. 16 otsani, tuleb seal rula pealt maha, ja äkki on rula kadunud. Hakkan seda otsima. Maja otsa juures mängib väga palju lapsi. Neil on seal oma rulasid, aga minu oma mitte. Küsin väikse poisi käest, kuhuni ta sellega sõitis. Nüüd näitab ta punkti minu maja kõrval. Selle koha peal maas istuv temast suurem tüdruk ütleb, et tema pole midagi näinud. Ütlen, et kui ma rula ei leia, teen ma uue oma vanast tahvlist, mida tüdruku juures maas näen. Siis mõtlen, et võibolla see polegi minu oma, sest meie võtsime ära kolides oma asjad kaasa, ja tal võib lihtsalt samasugune olla. Maja otsa sees on WC uks, tõmban selle lahti ja vaatan ega rula seal ei ole. Ei ole. Siis vaatan uuesti WC lähemasse serva, mis esialgu minu eest varjatuks jäi. Seal ka ei ole.

9. (2001)
Toomas mängib Taimoga malet. Toomas kutsub mind appi ja ise eemaldub. Malelaud on kilekotis ja seisu pean vaatama läbi kile. Väga hästi see ei paista, aga on näha, et mustade, millega mina nüüd pean mängu jätkama, kuningas on h8 ja valge lipp h5. Musta lipp on e-liinil ja ei ulatu oma kuningat kaitsma. Paistab, et must saab kohe mati. Ütlen, et see on vist läbi ja seejärel, et seda vist enam ei päästa. Nähtavus läbi kile muutub järjest halvemaks. Siis võtab vastane nupud kile seest välja ja paneb seisu peale valgele käterätile. Ütlen, et ruutusid sellel ikkagi ei ole. Nüüd näen aga, et mustal on kuninga juures helikopter, mis võtab enda alla väljad g7, g8 ja h7. Selle ees on veel nuppe. Helikopter pole küll nii tugev kui lipp, aga see muudab seisu kaitstavaks. Tuleb asuda tulistama. Vastasel on seisu kohta joonis, millelt on näha, et tulistada saab mitmeid jooni mööda oma nuppude tagant välja neid napilt mitte riivates. Vastane on üks noor mees. Ta küsib, kas ma olen seina peal kindlaks määranud punktid, mida ma tahan tulistada. Ta lülitab tööle kaks valguspüstolit, mis teevad kõva mürinat. Nendega peab ukse pealt proovima tulistada neid punkte, et proovida, kas oma nupud ette ei jää. Küsin Tooma käest: "Kuhu see nüüd jäi?" ja hakkan kätega põrandal kobades otsima asja, mis just ära kadus.

10. (2001)
Esile kerkib Napoleon III. Ta imestab, kuidas Napoleon I sai nii lühikese mõõgaga nii edukalt võidelda. Tema kavatseb võidelda pikema mõõgaga. Teda nimetatakse suure onu väikeseks vennapojaks. Seletan, et Napoleon I tappis küll lõpuks suurtükikuul, aga ta oli juba varem korduvalt pihta saanud. Ta ronis sihilikult otse kuulide alla. Itaalias valitsev Napoleon III nõuab kokkusaamist Hispaaniast põhjas asuva riigi Napoleon III-ga. Ta nõuab, et see kuulutaks end erapooletuks, sest, mida ta ei ütle, ta kavatseb asuda maid vallutama. Põhjapoolse riigi valitseja ei ole nõus seda tegema, öeldes, et ta on niigi erapooletu. Peale seda kokkusaamist laseb Itaalia valitseja oma käsilastel tappa Hispaania valitseja ja selle asemele saab tema käsilane. Sellepeale kutsub põhjapoolse riigi valitseja Itaalia valitseja enda juurde. Ma ütlen, et ta küsis sellelt: "Mida sa tegid Hispaania valitsejaga?" Tegelikult küsis ta: "Mida sa tegid oma vennaga?" Mult küsitakse, kas see oli Enghieni hertsog, kes tapeti? Ütlen, et ei, Enghieni hertsog oli ühe väikese Saksa riigi valitseja, kelle Napoleon I tappa laskis. Peale seda kokkusaamist läks Itaalia valitseja ja vallutas Prantsusmaa. Küsin, et kust ta saigi sinna, Hispaania ja Prantsusmaa vahelise riigi valitseja teda läbi ei lasknud. Öeldakse, et mõnede saksa riikide kaudu. Ütlen õige jah. Klaus arvab, et Itaalia valitseja ajas midagi miljonitega segamini, kui ta arvas, et peale Pariisi jõudmist ulatuvad tema suurtükid tulistama Londonit. Ütlen, et ei, need leiutati, praegu tulistavad selle vahemaa tagant raketid. Hiljem asus Hispaania ja Prantsusmaa vahelise riigi Napoleon III ise ka sõjateele, et oma populaarsust suurendada. Rääkisin sellest kõigest lastele ajaloo tunnis. Nüüd tuleb mulle meelde, et kõik oli hoopis teisiti. Prantsusmaa valitseja Napoleon III asus sõdima Saksamaaga. Ütlen kodus mind kuulavatele lastele, et nad midagi ei usuks, mis ma tunnis rääkisin, tegin seda mälu järgi. Tuletatakse meelde veel ühte ajaloo sündmust. Ühe Skandinaavia linna valitseja ütles kirikutornist: "Kõik minu vastu, pooled poolt, üks üle," ja plaksutas käsi. Selle valemi järgi valiti ta linna juhiks. Seejärel kukkus ta alla. Küsin: "Kas sa tead, kui palju inimesi sai surma kiriku ehitamisel? Eriti Peterburis. Peterburg ehitati surnuaiale."

11. (2002)
Sööme suuri lihapalle. See on teoliha. Ütlen, et teod on juba eestlaste menüüsse sisse läinud. Saan uue Euroopa Liidu vastase malelaua. Kolm sellist malelauda on vaatamiseks välja pandud, neile on kirjutatud pühendused Kulbokilt. Tüdrukud seisavad reas, oodates Euroopa Liidu vastase ürituse algust, mille ajal nad peavad kohal olema. Kaks tüdrukut on punastes riietes, mängides venelasi, ülejäänud on kollastes ja oranzhides, mängides eestlasi. Isa pahandab, et ürituse läbiviijad pole veel saabunud. Mõtlen, et peaksin helistama Kulbokile ja küsima, kas keegi üldse tuleb. Lõpuks hakkab midagi pihta. Ministrid on kohale kuulama tulnud, ja ministrite hulgast hakkab Valve Kirsipuu korraldajaid sõimama, öeldes, et kõik arvud, mida nad teavad on õiged. Sellele väitele tahan vastu vaielda. Enamus ministreid aga otsustab põgeneda, sest nende oodatud suurt rahvahulka pole kokku kogunenud. Ministrid pistavad jooksu, Savisaar tõukab joostes kepiga hoogu. Vähene rahvas ajab neid taga. Ministrid jooksevad väiksesse poodi ja hoiavad seestpoolt ust kinni. Kui rahvas poodi siseneb, istuvad ministrid nende eest läbipaistva uksega külmutuskapis. Värvilistes riietes tüdrukud esitavad üksteisele rumalaid küsimusi. Vaatan, et Euroopa Liidu vastaste tase on ikka madal. Tuleb poe omanik, kes seni on kuskil ära olnud. Ta vaatab imestades külmutuskapi poole. Ütlen: "Seal on Savisaar." Taipan, et ministrid lämbuvad ju kapis ära. Teen ukse lahti ja lasen nad välja. Ütlen mehele, kes parajasti poodi astub: "Ma päästsin Savisaare elu." - "Savisaare elu? Päästsid Savisaare elu?" kordab ta. Ta ilmselt ei saa aru, miks ma seda tegin. "Ants Paju riputas ennast üles," ütleb ta.

12. (2003)
Hämara toa seina ääres istutakse venelaste relvadega, ukse peal on ameeriklaste relvad. Ameeriklased võivad venelaste tulirelvade koondumispunkti visata ühe aatompommi, nii et tuumasõda piirduks ühe pommiga. Aga kas venelased ei lähe siis andma vastulööki, et Ameerika tuumarakettidega täielikult hävitada? Venelased on kaks korda seina ääres istujatel relvad käest löönud. Nad teavad, et võivad sellega riskida, kuna keegi vastu hakata ei julge. Kui saaksin endale püstoli, tekiks mul tõenäoliselt suur kiusatus sellega kedagi tulistada. Üks, kellel on relv, olevatki teistega teisest ruumist ähvardaval toonil rääkinud. Sõda hakkab pihta. Mõnel on püss, aga minul on püstol. Laen selle ära ja lähen ühe jala peal kiirete lühikeste hüpetega raamatukogu lugemissaali. Vaatan riiulist võõrkeelseid raamatuid Teise maailmasõja kohta. Istun auditooriumisse, tundub et Oti kõrvale. Aga tagapool reas tundub ka Ott olevat. Vaatan neid hoolega, et kindlaks teha, kumb neist päriselt Ott on. Siis keerab minu kõrval istuja ennast ümber, olles seni minu poole kuklaga olnud. See on hoopis Enno Korv. Istun füüsika klassis aknapoolse rea teises pingis. Eelviimases pingis istub Ariel ja viimases Ivo. Ariel küsib tõsise näoga: "Kus tantsitakse ainult pussi?" Ivo vastab naerdes: "Kusagil ei tantsita ainult pussi. Peamiselt käib see Soome kohta." Mina olen vaal. Nad ütlevad mulle, et olen tuimaks jäänud, sest kui mul varem kõhtu puudutati, hüppasin veest välja, aga viimasel korral ma seda ei teinud. Ma isegi ei märganud, et nad mu kõhtu puudutasid. Vaatan, et olen jah lõdvaks jäänud. Raputan oma kesta endalt maha. Saan jälle inimeseks. Ivar on ivarrai. Tal on nina otsas mõõk, millega ta teisi puurida tahab. Ta käib laudade vahel ringi. Mida nüüd teha? Võtan kätte tooli, et kui ta ründab, sellega tema mõõga pihta virutada.

13. (2003)
Läheme kahekesi läbi Peedu jõe väga madala koha. Teisele kaldale jõudes tuleb mulle meelde, et ükskord vist juba läksin läbi selle jõe. Siis oleks Pille mulle nagu öelnud: "Jäta meelde, et sa oled läbi jõe läinud!" Läheme edasi metsa. Algul kõnnime mööda metsateed, siis tuleme mõttele, et nii lagedal kohal võidakse meid eemalt märgata, ja edasi kõnnime puude vahel. Märkame eespool karusid. Et nad meid maha ei murraks, läheme tihedamate puude vahele, kus nad meid loodetavasti ei märka. Siis aga avastame, et jääme täpselt karude ja sebrade vahele. Karud arvatavasti tunnevad sebrade lõhna ja lähvad neid murdma, mistõttu muudame jälle suunda. Varsti jõuavad karud meile ikkagi järele, aga nad ei hakka meid murdma, vaid hakkavad meiega rääkima, pakkudes meile vahepeal murtud sebrade liha. Karud lasevad meil endale näidata, kuidas puu otsa ronitakse, sest ise nad seda ei suuda. Meie poole hakkab tormama piisonikari. Karud võtavad meid endale selga ja päästavad meid joostes piisonite käest. Kui jõuame jälle jõe lähedale, pakub üks karu mulle enda piima. Ma ei taha seda tema seest imeda, sellepärast lasen selle tal enne joomist välja lüpsta. Jõe ääres on maiustuste putka. Karud nõuavad endale sealt vanatädi käest suures koguses kommi. See on nüüd norimine ja natuke inetum käitumine. Läheme koos karudega nõiutud heinamaale, kus võib midagi juhtuda. Edasi läheme suurde majja, kuhu karud on elama asunud. Nad on isegi endale riided selga pannud. Nad elavad siin koos ahvidega. Karud ja ahvid lasevad meil näidata, kui targad me oleme. Krister hakkab neile käpaliste liikide nimesid loetlema. Nad tahavad, et koos tegutseksid kõik kolm osavat liiki - karud, ahvid ja inimesed.

14. (2004)
Hollandikeelne saartel paiknev riik on jagatud kahte ossa, mida eraldab Indoneesia. Indoneesia nõuab endale tema väiksemat osa, kus paikneb pealinn. Argentiina tahaks naabruses asuvale hollandikeelsele riigile appi minna. Kuid kas ta on nüüd piisavalt tugev juhul, kui Tšiili, kelle vastu ta on kaotanud sõja, talle selle eest uuesti kallale tuleb? Vaatan kaarti. Ei, Argentiina ei saa midagi teha, sest on kahe vaenuliku riigi vahel - ühel pool on Tshiili, teisel pool Brasiilia. Hollandikeelseid riike on maailmas veel, näiteks Lõuna-Aafrika. Kas ka Angoola? Ei, see on portugalikeelne. Kunagi jäi mulle raamatust mulje, et hollandil on palju kolooniaid, kuid nüüd ma siiski hollandikeelseid riike kaardilt eriti ei leia. Palju oli tal kolooniaid tema väiksuse kohta. Marika vastab. Ta hääldab "Jaapani" asemel "Japaan". Ta on vist venelane. Ta on meile tulnud vene koolist. Ta ütleb, et Venemaal on rohkem inimesi, sellepärast sai seal ka rohkem inimesi võõrkeele selgeks ja saadeti välismaale. On selge, et ta räägib spioonidest, sellepärast küsin: "Kas see on ähvardus?" - "Ei, Eestisse saadetakse ka," vastab ta. Saan teada, et Seljodkin elab nüüd Saksamaal. Istun klassis 102 keskmises reas vasakul, tagant kolmandas pingis Marika kõrval. Kirjutan tema pealt maha. Lõpuks püian siiski ka ise aru saada, mida teha tuleb. Uurin tähelepanelikult Marika vihikut, kuni leian sealt lehekülje servalt ülesande numbri. See tähendab, et tuleb õpikust ülesannet lahendada. Meie laual õpikut ei ole, Marika on ka ise seljatagant maha kirjutanud. Seal istuvad Erik ja Krister. Küsin neilt õpikut. Nad võtavad selle mulle andmiseks viimasest pingist, sest seal on ülesandega valmis saadud. Klassi ees peetakse kõnesid. Kõnega läheb vastama Lauri Hein. Ta on jäänud kõhnaks ja habemesse kasvanud. Tunnen ta vaevu ära. Ta räägib luulevormis. Eelmine kord, kui kõnesid pidada tuli, esines ta veel kehvalt ja millegi sellisega hakkama ei saanud. Kui ta vastamise lõpetanud on, näen tema vihikust, et tal oli salmide vahel siiski ka proosalauseid, mida ma kõrvaga tähele ei pannud. Arvan, et ta saab viie. Minu üllatuseks hakkab aga Volmer tema peale karjuma: "Miks sa pead juhuslikud asjad välja noppima!?" Osa klassi tõuseb püsti ja tantsib pingivahedes paaride kaupa hindele. Kardan, et minult võidakse varsti sama nõuda. Volmer hüiabki varsti: "Simo!" Arvan juba, et nüüd ongi minu kord vastata. Aga ta ütleb hoopis: "Pane jalad maha!" Märkan, et hoian jalgu tagumise laua peal.

15. (2004)
Tahan patareiraadioga "Ameerika Häält" kuulata. Kuigi keeran raadio lahti valel lühilainealal, kuulen läbi ragina ka sealt soovitud jaama. Astun sisse puumaja toauksest. Seinal näen punast triipu. Kui ma sellel endale liiga ilusana paista lasen, arendab see maniakaal-depressiivsust. Lähen Peedu suurema maja väiksele piirdeta rõdule. Näen väravast väljumas Pillet. Pille ütleb mulle: "Ma lähen poodi. Siin saab ka internetiühenduse võtta. Tee arvuti lahti!" Metsikust naaberaiast tuleb meie aeda suur kari seal elavaid lapsi, neist osad väga pisikesed. Ütlen: "Nii palju külalisi pole meil veel korraga kunagi käinud." Lähen tuppa, et arvuti tööle panna. Ka lapsed tulevad teise korruse aknast sisse. Osa lapsi hakkavad käppima toas leiduvaid tühje purke ja muid asju. Teised arvavad, et võõras kohas ei tohi seda teha ja keelavad neid: "Ära puutu!" Otsustan lastele tegevust anda, et nad kõike ära ei lõhuks. Peaks valima, mida nende kätte anda. Ütlen neile: "Hakake midagi mängima. Mängige näiteks peitust." - "Heitus!" ütleb kõige suurem poiss naerdes. "Ei, peitust," vastan. Ta lõpetab otsekohe naermise ja ta suu vajub ammuli. "Ma ei ole sellest mängust kuulnud," ütleb ta. "Mina vist kunagi kuulsin," lisab natuke väiksem poiss. "Kas te ei ole tõesti kunagi peitust mänginud?" küsin. Tahan öelda, et see on kõige tuntum mäng. "Ma ei mäleta," vastab mulle kõige suurem poiss. "Üks peab silmad kinni panema ja sajani lugema. Kõige parem, kui ta teeb seda korruse keskel," seletan neile reegleid. Tulin mõttele, et korruse otsas lugedes leiaks otsija esimesena need, kes on talle kõige lähemal, aga keskelt otsimist alustades peaks ta valima, mis suunas ta kõigepealt liikuma hakkab. Seletan reegleid edasi. Rääkimine läheb raskemaks.

16. (2005)
Olen Peedu liivaranna juures jões. Kõnnin vees olles natuke maad Elva poole. Jões on kõikjal palju elusaid ja surnud kajakaid. Linde sureb iga aasta järjest rohkem ja viimasel kuul suri rekordiliselt. See tuleb suurest reostusest. Kuigi käes on sügis ja kajakad peavad varsti lõunamaale lendama, ei ole osade kajakate pojad reostuse tõttu veel suureks kasvanud. Vaevalt et väiksed pojad lennata jaksavad. Osad kajakad ei ole isegi veel munadest koorunud.

Hakkame jões kõndides Tartusse minema. Kätte jõuab öö. See on jaaniöö. Suvilatest tahaks mööduda nii, et inimesed seal meid ei märkaks. Ühe suvila juures on jõe ääres keskealine mees, kes võib meid tulistada. Kui sealt mööda oleme jõudnud, tuleb varsti jõe kaldal koobas. See on Aruküla koobas. Üks vana naine lõikab paekivist koobast pooleks. Minu kaaslane ütleb, et koobas on fotodega võrreldes muutunud. See on õige, aga mõtlen, et koobas peaks ajaloos alati muutunud olema.

Järgmise koopana tuleb Taevaskoja koobas. Kaaslane ütleb, et see on taastatud. Teatavasti varises see millalgi kokku. Nüüd on ta pandud uuesti püsti üksteise otsa laotud kividest sammastele. Üks laps võtab keskmisest sambast kinni. Kardetakse, et ta võib samba pikali tõmmata ja sellega koopa jälle kokku varistada. Mina arvan aga, et kui ta selle samba ümber ajabki, jääb koobas ikkagi kõrvalsammastele toetudes püsima. Vahepeal kõnnime mööda maa suhtes täisnurkese nurga all olevat seina, kus saab jalad pisikesse sissepoole kumerusse toetuda, kuid tuleb ka kätega siledast seinast kinni hoida. Täiesti võimalik, et keegi kukub siin alla.

Kõnnime vees edasi. Meile tuleb Tartust vastu Klaus, kes ütleb, et näitab meile oma jooksurada. Seejärel ütleb ta aga, et varsti ei saa enam jões edasi kõndida, sest see läheb liiga sügavaks. Kohe jõuamegi kohta, kus Elva jõkke suundub laiem Õhne jõgi, muutes edasise tee laiemaks ja sügavamaks. Kuigi kaks jõge kohe uuesti hargnevad, on peale ristumist mõlemad veerohkemad. Mulle tuleb meelde veel, et Elva jõgi ei suubugi Emajõkke Tartus, vaid tükk maad lääne pool. Nii et ei tea, kas oligi kõige targem tegu jala tulema hakata, sest nüüd tuleb veel kaua ida suunas kõndida.

17. (2005)
Hakkasin lugema üle raamatut "Rajaleidja", alustades mitte päris algusest. Mõtlesin ka, et peaks nüüd siiski läbi lugema "Pioneerid", aga et nüüd olen ma läinud üle nii aeglasele lugemismeetodile, et selleks pole aega. Kujutasin lugemise ajal kõike pildina ette, kuuldes loetavat teksti häälena.

Minategelane ütles, et sai Tšingatšguki reaktsioonist, kui see metsas tema vastas istus, aru, et ta tajus teise indiaanlase lähedalolekut, aga minategelane ei näidanud välja, et ta aru saab, sest Tšingatšguk ei arvanud, et keegi aru saab. Siis ilmuski välja Tšingatšguki poeg, kes oli kaotanud ühe silma. Minategelane rääkis, et vaatas kuidas Tšingatšguk ovaalsete silmadega poja kaotatud silma vaatas, ja ei osanud muud teha, kui Tšingatšgukile teed pakkuda. Mõtlesin, et kas Rajaleidja jutustab tõesti seda raamatut mina-vormis. Siis taipasin, et jutustab nende transporditud linnapoiss.

Nad hakkasid edasi minema, teades, et metsas võib olla vaenulikke indiaanlasi. Tšingatšguki pea lähedalt lendaski mööda üks nende lastud nool. Seltskond hakkas võililli üles korjama, sest kasvavad võililled kergendavad nendest möödujate sihtimist. Sain aru, et tegelikult kasvasid seal ainult mõned võililled, nii et nad jõudsid kõik ära korjata, kuigi kujutasin võililli ette rohkem. Metsa nägin roheliselt ja detailselt. Minu kujutluspildis kasvasid seal kuused, kuigi teadsin, et tegelikult toimub lugu soojemal maal, kus kasvavad lehtpuud.

Rajaleidja palus seltskonnal natukeseks rajast eemalduda, et võimalikud lähenevad vaenlased neid märkamata mööduda saaks. Rajast kõrvale minnes nägid nad palju sellist liiki linde, kelle nägemisest Rajaleidja järeldas, et lähehedal peab olema vaenlase orjavoor. Ta ütles: "Meie liikumist on märgatud. Nüüd on valida, kas püüda tagasi minna või püüda siseneda telegraafiteele, aga mõlemad on rasked."

Mäletasin, et raamatus tuleb edasi järvel sõitmine, võitlus palkmajas ja raamatu lõpul vana pealiku sõnad, et küllalt, ta on näinud suure mohikaani rahva kadumist. Mõtlesin, et on hea, et loen seda raamatut siin Peedul poolune seisundis, sest poolunes töötab kujutlus paremini.

4. JOONISTAMINE




Kui tulin mõttele teha endale kodulehekülg, siis tundus mulle, et igal korralikul koduleheküljel peab olema selle omaniku joonistusi, kui ta ikka üldse joonistamisega tegeleb. Oma esimese kodulehekülje jaoks joonistasin spetsiaalsed pildid arvutiprogrammiga, aga lehekülg kustus millegipärast ära. Praegusel koduleheküljel polnud pikka aega ühtegi joonistust, kuni lisasin selle portree, mis on skänneeritud vanast joonistusplokist. Pilt on joonistatud ühe ajalehefoto põhjal. Minu joonistusi on kasutatud ka raamatu "Viimsed päevad" illustratsioonidena. On olnud aastaid, kus olen tegelenud joonistamisega rohkem kui kirjutamisega. Nii võiks siin olla üks kirjeldav-teoreetiline tekst.

Ükskord tekkis depressioon, siis ei näinud enam üheski uues pildid midagi ilusat ega naljakat, ja hakkasin joonistamisega minimaalselt tegelema. Kuigi depressioon läks üle, ei tekkinud enam mitu aastat erilist tahtmist midagi paberil kujutada. Oli küll kahetsus, et miks ma seda enam teha ei saa. Siis ühel päeval avastasin, et saan jälle joonistada. Hakkasin sellega uuesti tegelema. Ja tagantjärele ei tundu väärtusetutena ka raskeimal ajal jäädvustatu, kuigi uusi ideid tuli siis vähem kui mõnel teisel ajal.

Joonistamine on teistest tegevustest erinev selle poolest, et unisus ja peavalu soodustavad sellega tegelemist. Kui vahel peaks unisus peale tulema, siis muud eriti ei tahagi teha, käsi hakkab aga paberil paremini liikuma. See oleks nagu unenägude jäädvustamine. Osasid häid pilte näeb ainult pärisunenägudes, mida ei oska pärast kuidagi taastada. Olen küll unenäos mõelnud, et võtan paberi kätte ja joonistan silmade ees oleva pildi ümber, et oleks ka ärgates midagi vaadata, aga ärgates pole enam seda paberit leidnud. Tegelikult olen ikka pärisunenägu ärkvel olles ka üles joonistanud. Üks vend soovitas valminud skeemi nähes see ära hävitada, et seda kummardama ei hakataks.

Esimesed asjad, mida elus joonistama hakkasin, olid tigu ja maakera. Need olid küll ühesugused ja vaatajad pidasid neid lõngakeradeks. Kooli joonistustundides suurt midagi ei õppinud ja need tekitasid isegi mõningast vastumeelsust joonistamise ja maalimise suhtes, kui pidi täitma hiigelsuuri pabereid, järgima etteantud teemasid ja oma töid teiste omadega võrdlema. Mängisin seal kaarte ja valmistusin teiste ainete tundideks. Mõningane edasiminek toimus sellega, kui hakkasin kodus jäljendama karikatuure. Hoopis uut moodi pilte hakkasin joonistama üheksanda klassi lõpust, kui joonistamistunnid lõppesid, hakates paberile kandma oma emotsioone ja muusika rütmi. Mulle on küll öeldud, et viimane polegi joonistamine, vaid tantsimine. Aga päris tantsimisse suhtun negatiivselt. Ehk sõjatantsule võiks erandi teha, aga inimeste tapmist ma samas ka ei poolda, kuigi olen unenägudes paljusid tulistanud. Nüüd ma enam muusikat taustaks ei vaja ja olen kasutusele võtnud uuemad stiilid. Siiski tundub mulle endiselt, et muusika ja joonistamine on teineteisega lähemalt seotud kui kumbki neist kirjandusega, kui võimalikku lisatavat sõnalist teksti mitte arvestada.

Korralik joonistamisõpetaja paneks minu piltidele arvatavasti üsna madala hinde, sellest hoolimata olen veendunud neist paremate kõrges väärtuses. Kui endale tundub mingi pilt hetkel maailma parimana, siis ta seda ka enda jaoks sel hetkel on, kuigi mingi kindla tunnuse alusel võib ta ka maailma halvimaks liigituda, näiteks mõne teise vaataja silmis. Kõigi silmale nähtavate objektide taastootmist ei pea vajalikuks ja hoidun tavaliselt sellisest piinarikkast tegevusest, sest on leiutatud fotoaparaat. Kuigi iga inimene näeb objekti erinevalt ja sellest tulenevalt joonistamisoskuse olemasolu korral ka kujutab seda erinevalt, näeb iga inimene siiski ka valminud pilti erinevalt, mistõttu pole üldse kindel, mida on saavutatud. Palju olulisem on kujutada väljamõeldud või palja silmaga nähtamatuid maailmu. Looduslike objektide välimus tuleneb paratamatusest ja ütleb seega midagi alles kogemuse läbi seoses kaasnevate teiste omadustega, inimese väljamõeldu aga näitab midagi tõelisemat ja teeb väljanägemise huvitavaks asjaoluks. Probleem on küll see, et joonistamisel käsi ei allu täielikult tahtele, kuid ka kõrvalekalded mõttest annavad inimese kohta informatsiooni. Pildi erinevad osad võivad küll teha erinevad inimesed, mis annab teistsuguse tulemuse. Looduse huvitavaks pidamine eeldab, et selles tuleb näha samuti kellegi või millegi loomingut. Muidugi on puhas loodus võimsam, aga pilt ei peagi edasi andma täpset elamust maailma ruumilisest suurusest, tuule puhumisest, vihmapiiskade langemise tundest või kuumast ja külmast.

Joonistanud olen kõige rohkem inimlaadseid figuure. Need võivad olla inimesed, kuid kuna märgata on ka erinevusi, võib neid pidada ka kõrgemateks olenditeks (nt. vaimudeks), kes saavad ise oma välimust valida. Ei joonista neile teadlikult sootunnuseid, sest looduses esinev sooline jagunemine on õnnetus, mida ideaalmaailmas ette ei tule. Tõeline looming peaks teoreetiliselt olema täielikult abstraktne, mingigi sarnasus varem olemasolevaga muudab kujutatava osalt märgisüsteemiks. Samas võib luua ka uusi märke. Joonistan enamasti pastakaga. Ka nii võib saada värvilisi pilte, kuigi märgi tähendust muudab värvilisus vähe, kui pole just erinevaid värve teadlikult vastandatud. Olen ka vesivärvidega maalinud, kuid see tuleb halvemini välja, kuigi on olnud ka paremaid perioode, aga praegu ei mäleta, mida ma tol ajal täpselt tegin.

Huvitavate joonte saamiseks ei pea aga alati joonistama. Kui vaja on hoopis konspekteerida, siis võib teha ilukirja. Iga leheküje ja ka rea saab teha erineva käekirjaga. Ainult pärast on kahju seda kõike ära visata.

5. SEMINARITÖÖ KOKKUVÕTE

VABADUSSÕJALASTE KOOSTÖÖ TEISTE POLIITILISTE JÕUDUDEGA

(Uuem artikkel sel teemal ilmus "Kultuuris ja Elus".)

Käesolevast seminaritöö kokkuvõttest selgub, et Eesti Vabadussõjalaste Keskliidul (EVK) ja selle jنreltulijal Eesti Vabadussõjalaste Liidul (EVL) ei puudunud täielikult koostöö teiste kodumaiste poliitiliste jõududega. Poliitiline koostöö Riigikogu erakondadega sai alguse Põhiseaduse muutmise küsimuses Rahvaerakonna ja Põllumeestekogudega. Vabadussõjalased püüdsid hoiduda näitamast tihedat koostööd erakondadega nende eriti majanduskriisi tingimustes langenud maine tõttu, kuigi paljud vabadussõjalased kuulusid ka mõnda erakonda. Koostöös Põllumeestekogudega ja osalt ka Ühinenud Põllumeeste toetusel võeti kõrgendatud kvoorumit nõudval rahvahääletusel vastu vabadussõjalaste Põhiseaduse muutmise kava. Tahtmatult olid selle võimalikuks teinud sotsialistid vastukihutustِِga Riigikogu esitatud kavale.

Peale Põhiseaduse muutmist toimuma pidanud Riigikogu valimistega seoses kaaluti EVL-i ja liikmeskonna huvidelt suhteliselt lähedaste Ühinenud Põllumeeste (asunike) koalitsiooni moodustamist, Ühinenud Põllumehed esitasid vabadussõjalaste mõjutusel oma riigivanemakandidaadiks kindral J. Laidoneri, kuigi vabadussõjalased teda toetamast loobusid. Peale 1934 toimunud kohalike volikogude valimisi tuli asuda läbirääkimistesse teiste jõududega kohalike omavalitsuste moodustamiseks. Selle koostöö arenemisele tegi lõpu 12. märtsi riigipِِre, mis ei vُimaldanud EVL-l kunagi saada ka oma parlamendirühma. Järgnevalt läksid paljud vabadussõjalased valitsuse teenistusse, mis enda huve esindava Isamaaliidu loomisel võttis suures osas eeskujuks vabadussõjalaste liikumist. Organiseeritult tegevust jätkanud vabadussõjalased aga asusid taotlema põhiseadusliku korra taastamist, milles nad tegid koostööd Riigikogus opositsioonis olnud Ühinenud Põllumeestega, vähemal määral ka Rahvusliku Keskerakonnaga. Aastal 1938 valitud Riigivolikogus moodustasid nende vähesed esindajad ühise rühma.Laiemat koostِِd püüti teha olukorra päästmiseks seoses 1940. aasta sündmustega, mis aga oli juba hilinenud.

Vabadussõjalaste liikumisega olid seotud ka väiksemad parlamendivälised poliitilised organisatsioonid, eriti J. Tõnissoni valitsuse aegse kaistseseisukorra ajal suletud EVK-d asendanud Tallinna Akadeemiline Rahvuslik Kultuurklubi ja vabadussõjalaste Põhiseaduse muutmise kava toetanud isamaalaste ühingud. Maal täiendasid vabadussõjalasi rahulolematuse avaldustes "Eesti lapua liikumisse" koondunud talupojad. Võitluses korruptsiooni ja erakondliku korra vastu avaldas vabadussõjalastele toetust Rahvuslik Töökoondus. Sarnaselt vabadussõjalastega seisid rahvusterviku kujundamise ja Põhiseaduse muutmise eest Eesti Rahvuslaste Klubid, kelle tegevus jäi aga vabadussõjalastega kooskõlastamata. EVL-i loodud Vabadussõjalaste Rahvaliikumise nimekirjades kandideerisid rahvuslike huvide eest seisva Eesti Edumeelse Rahvusliku Ühingu ja majanduskriisile jalgu jäänuid esindavate töötute komiteede liikmed. Osa vabadussõjalasi näis mõttekaaslasi leidvat Eesti Rahvusfaڑistide Kogust. Vaikival ajastul suutsid vabadussõjalasi mõningal määral esindada Tartu üliõpilaskonna korporatsioonid, eriti palju vabadussõjalasi kuulus korporatsiooni "Sakala". Üksikisisikute puhul on raske eristada vabadussõjalasi ja nende toetajaid. Viimaste hulka vُib lugeda vaikival ajastul opositsiooni tegevuses olulisemat osa etendanud W. Tomingat ja kogu opositsiooni juhiks loetud J. Uluotsa. Riigikogu-välised jõud peale vabadussõjalaste olid aga nõrgad ja ei suutnud riigi poliitilist elu oluliselt mõjutada.

Kinnitust ei ole leidnud palju esitatud süüdistused vabadussõjalaste tihedatest sidemetest Saksa rahvussotsialistidega ega Itaalia faڑistidega, kuigi olid olemas mõningad sarnasused nendega, samuti mitmete muudes riikides tegutsenud organisatsioonidega. H. Mäe olemine Teise maailmasُja ajal Saksamaa teenistuses ei olnud seotud varasema vabadussõjalaste liikumise suunaga ja oli tingitud soovist rasket olukorda kuidagi kergendada või isiklikust auahnusest. Tänu H. Mäele oli tema juhitud omavalitsusega seotud siiski teisigi varem vabadussõjalastega seotud olnud isikuid. Otsest koostööd ei olnud vabadussõjalased iseseisvuse ajal teinud ka baltisakslastega, kuigi vabadussõjalaste vastased vastupidist väitsid ja väikse valijaskonnaga baltisakslased seda arvatavasti hea meelega teostumas oleksid näinud, pooldades vabadussُõjalaste algatatud muudatusi riigikorras. Vabadussõjalased ise suhtusid paremini venelastesse, kellega esines koostööd kohalikel valimistel. Sidemed Läti sõjaveteranidega ei viinud poliitilise koostööni. Seevastu olid olemas tihedad sidemed mitme Soome poliitilise organisatsiooniga, mis omasid praktilist tähtsust eriti põrandaaluse tegevuse perioodil peale riigipööret.

Vabadussõjalased püüdsid, välissuhteid üldiselt oluliseks pidamata, saavutada terve eesti rahva koostööd, kaotada klassivõitlus ja kihihuvide tähtsustamine. Seejuures kalduti aga nägema vastaseid ja konkurente organisatsioonides, mis ei soovinud alluda vabadussõjalaste juhtimisele, eriti kui need seisid lähedal võimule. See muutis raskeks tegeliku koostöö teostamise, mis sai lõpuks saatuslikuks kogu vabadussõjalaste liikumisele.

6. KIRJANDI MUSTAND

MIS ON ÕNN?

(A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" põhjal)

Anton Hansen Tammsaare teadis, mis on õnn ja kirjutas selle üles. Õnn on aga nii lai mõiste, et ühe raamatu köite piiridesse see ei mahtunud. Seepärast lõi ta viieköitelise teose "Tõde ja õigus", kus ta püüdis teha mõningaid kokkuvõtteid. "Tõe ja õiguse" põhjal on teadlased püüdnud seda mõistet defineerida, sest selles on kirjas tõde. Esimese köite algul tahab üks tegelane teada saada, mis on õnn. Viimase köite lõpul saabki tema poeg kahe põlvkonna ühiste uuringute tulemusena seda teada. Autoril on aga kõik teada juba esimese rea kirjapanekul, ja seda asubki ta ruumi raiskamata kirja panema. Esmakordsel lugemisel võib sõnum küll lugejale tabamatuks jääda, kuid korduval lugemisel ja Tammsaare ülejäänud loominguga kõrvutades, samuti erialase kirjanduse ja käsiraamatute appi võtmisel avaneb kirjaniku idee õnne olemusest oma täies selguses ja sügavuses. Ja kuigi lugeja teadusliku lähenemise korral taipab kõik, ei suuda ta ka peale silmade avanemist definitsiooni kaaskodanikule edasi anda. Ja tahtes saada vastust teda vaevavatele küsimustele peab kaaskodanik taas lahti lööma kõik ülal mainitud raamatud. Nii on Tammsaare meie peale mõelnud, kui ta oma surematu vaimusilma ees nägi ette eesti rahva ajalugu, ühes tulevaste põlvkondade ja nende murede ja rõõmudega, ning probleemidega, mis on tekkinud kõigil inimestel, kelle sünniaasta jääb hilisemasse aega kui tema oma.

Kui Goethe Faustiga otsis elu mõtet, siis Tammsaare ühes oma tegelastega otsib õnne. Eelkõige näitab see küll erinevusi eesti ja saksa kirjanduse vahel ja eesti ning saksa rahvuse olemuse vahel, kuid kaudselt näitab see ka seda, mis on õnn. Elu mõtte leidis Goethe juba 19. sajandil. Tammsaare kuulus nende hulka, kes selle tema loomingulisest pärandist välja lugesid. Nii võis ta astuda juba sammukese kaugemale. Tänapäeval on nende kahe kirjaniku loomingu liitmisel ja täiendamisel jõutud veelgi kaugeleulatuvamate järeldusteni, mis on ka juba ilukirjanduses jäädvustatud, aga inimteadus pole veel arenenud ideaalse tasemeni ja seetõttu pole veel jõutud nii kaugele, et neid uusi kirjanduslikke saavutusi teadvustada ja propageerida rahva hulgas. Ka seda on Tammsaare ette näinud, milles seisnebki veel üks tee õnne mõistmisele. Kirjandusteadus teeb meie ajastul aga kõik ka kõige varjatumate võimaluste ära kasutamiseks. Seda nimetatakse progressiks. Juba meie esivanemad tegid jõupingutusi ideaalideni jõudmiseks. Meil on juba olemas oma arengukavad, kuid need on tulevikku planeerinud endisega samaväärse koha Tammsaare loomingule, mis ikka veel ei saavuta haripunkti.

Lõpuks tuleb veel lühidalt selgitada, mis on siiski õnn - mitte selleks, et anda piisavat seletust, vaid selleks, et näidata, et suur kirjanik pole töötanud asjata ja tema loomingut on vähemalt osaliselt mõistetud. Kõige lühemalt öeldes võib korrata romaani lõpus öeldut: õnn on see, kui keegi on õnnetu, ja jäetakse pooleli alustatud töö, jättes kõik, mis juba teha jõutud saatuse hooleks.

7. ILUKIRJANDUSLIKUD JUTUD

LINNUD

1: Kuhu me lendame?
2: Pessa.
1: Aga sealt me ju tulemegi!
2: Me lendame uude pessa.
1: Kes selle ehitas?
2: Töömehed.
1: Aga pesasid ehitatakse ju ise!
2: Ma andsin neile tellimuse.
1: Miks nad enda pesa ei ehitanud?
2: Nad pole nii rikkad, et pesas elada.
1: Kas sa neile siis ehitamise eest ei maksnud?
2: Maksin küll, aga sellest ei piisa materjalide ostmiseks.
1: Kuidas meie pesa jaoks materjali saime?
2: Ma varastasin.
1: Kellelt sa varastasid?
2: Nendelt samadelt töömeestelt.
1: Siis neil ju ikkagi oli materjali!
2: Oli jah, aga mina nad vaeseks tegingi.
1: Kas nad oma materjali نra ei tundnud?
2: Ei nad tundnud, ma värvisin selle üle.
1: Aga võibolla kulub värv maha?
2: Siis on nad juba surnud.
1: Kuidas sa nad ära tapad?
2: Ma ei hakkagi neid tapma, nad surevad külmetusse, sest neil pole pesa.
1: Kas neil siis oli pesa, kui sa neilt varastasid?
2: Ma ei tea, praegu neil igatahes pole pesa, muidu nad poleks tööle hakanud.
1: Miks nad siis materjali hoidsid, kui neil pesa ei olnud?
2: Võibolla neil oli vana pesa ära põlenud ja jõudsid endale veel uue jaoks natuke materjali osta.
1: Aga kas meie pesa ei saa põlema minna?
2: Saab küll, aga siis põleme koos pesaga, mitte ei hakka niimoodi põgenema.
1: Mina küll põgenen.
2: Ma ei luba.
1: Siis ma ei tulegi sinna pessa.
2: Kui sa ei tule, ma söön su ära.
1: Ma söön su ise ära.
2: Hea küll, ma olengi juba vana ja haige.
1: Aga mulle ei maitse.
2: Pane pipart ja soola peale.
1: Ma söön teine kord, mul on praegu kõht täis.
2: Sa saad peksa, kui sa ei tee ühtegi asja, mis sulle öeldakse.
1: Hea küll, ma annan endale ise peksa.
2: Hea küll, lenda vastu seda puud.
1: Näita ette!
2: Vaata... oih, puu murdus ära.
1: Vähemalt keegi sai karistada.
2: Jah, nüüd on mu viha välja valatud.

ÄSSITAJA
Kanf Hunfter kõndis mööda tänavat töölt kodu poole. Talle tuli vastu Kunk Kankur.
"Kuidas elu läheb?" küsis see.
"Kehvasti. Varsti ma suren vist ära," vastas Hunfter.
"Kuidas nii?"
"Mind lubati töölt vallandada. Pensionieani on veel palju aastaid jäänud ja töötu abiraha meie riigis teatavasti ei maksta. Jääb üle nälga surra."
"Miks sind vallandada tahetakse?"
Hunfter vaatas ringi, ega keegi ei kuule, ja sosistas siis:
"Ma levitasin lendlehti, ja direktori asetäitja sattus peale."
"Kas sind selle eest vangi ei panda?"
"Vanglad on ju kõik täis. Nii et arvatavasti piirdutakse vallandamisega."
"Ükskord see vereimejate võim lõppeb," ütles Kankur lohutuseks ja kiirustas edasi, et teda ei nähtaks vahele jäänud isikuga juttu ajamas.
Hunfter läks koju ja sõi nii palju, kui ta sai selleks korraks endale lubada. Kõht jäi tühjaks. Siis hakkas ta kirjutama järgmist lendlehte:
"Inimesed! Meid valitsevad vereimejad. Vabrikud on nende kätes, ja kes midagi valesti teeb, see vallandatakse töölt. Me peame vastu hakkama kõik korraga, sest kõiki ei saa vallandada. Kukutame nad!"
Ta kirjutas seda kolm eksemplari, hiilis siis oma maja postkastide juurde, ja lasi need neljast postkastist kolme sisse, väljaarvatud enda omasse. Siis hakkas ta kartma, et võidakse küsida, et miks seda tema postkasti pandud ei ole. Ta otsustas igaksjuhuks ühe eksemplari juurde teha. Et see oleks täpselt samasugune, läks ta ühe naabri postkastist sinna lastud lendlehte välja võtma, et selle pealt täpselt ümber kirjutada. Kui ta oli just postkasti lahti teinud, astus ootamatult uksest sisse postkasti omanik Korno Morvor. Hunfter tahtis kiiresti postkasti kinni tagasi panna, aga see ei tulnud tal välja.
"Mida sa minu postkasti kallal teed?" küsis Morvor kurja häälega.
"Oih, ma väga vabandan, ma ajasin enda omaga segamini," ütles Hunfter.
"Vähemalt minu posti pole sa endale võtnud," ütles Morvor. Ta võttis postkastist paberi, mida ta seal nägi, luges seda natuke ja karjatas:
"Isver, jälle on need mässajad siia oma sedeleid toppinud! Juba sajas kord. Kui ma nad kätte saaks, ma kisuks nad oma kätega tükkideks."
"Mul oli ka," pomises Hunfter.
"Näita!"
"See kadus kuskile ära."
"Aga sa ei jõudnud ju veel oma postkasti vaadatagi," tuli Morvorile meelde.
"Ma vaatasin enne, kui ma töölt tulin," pomises Hunfter.
"Ja kuhu sa nüüd veel lähed?" imestas Morvor.
"Lähen natukeseks jalutama," mõtles Hunfter kiiresti välja. Morvorile hakkas tunduma, et Hunfter on hulluks läinud, et ta täna nii imelikult käitub, seepärast hakkas ta igaksjuhuks edasi minema.
"Tule õigel ajal tagasi, muidu jääd veel mõne mässaja kätte," tuli tal veel meelde üle õla öelda.
"Ära muretse," ütles Hunfter, sest tal polnud tegelikult mingit tahtmist jalutada. Ta avas korraks oma postkasti ja seejärel väljus vastumeelselt. Parema meelega oleks ta lugenud kodus riigivastast raamatut "Ükskord tuleb mäss", mille ta oli eelmisel päeval töökaaslase Tonko Mongeri käest laenanud.
Jalutades tuli talle veel rohkem kui seni hirm peale. Mis nüüd saab, kui Morvor saab teada tema töölt vallandamisest? Hunfteri enda kirjutatud lendleht seletab ju ära selle põhjused. Morvor võib teda tõepoolest tappa, sest ükskord ta tappis talle kingitud kassi eriti jõhkral moel - kirvega. Kuidas saab üldse teostuda revolutsioon, kui igas majas elab mõni selline inimene?

TSOORI-MOORI SÕDA
Tsoorimaa kuningas ütles ministrile:
"Me peame Moorimaa vastu sõda alustama."
"Miks?" küsis minister.
"Mulle kanti ette, et nad on endale uue hümni võtnud. See on meile solvav. Seal on öeldud, et moorid on maailma kõige parem rahvas."
"Aga meil on ju sisuliselt samasugune hümn. Miks keegi siis meie vastu sõda pole alustanud?" küsis minister.
"Meie puhul on see tõde. Me olemegi maailma parimad."
"Seda küll. Aga kas siis keegi ennast sellest solvatuna ei tunne, et me selle välja ütleme?"
"Võibolla tunneb. Aga nad kindlasti arvestavad sellega, et nad ei saa meist jagu."
"Meie maad on ju mõnes varasemas sõjas võidetud."
"Siis oli teine lugu. Nüüd olen ju kuningas mina."
"Hea küll. Millised saavad olema minu ülesanded?"
"Selle üle peab veel mõtlema. Ma igatahes kehtestan diktatuuri ja ajan parlamendi laiali."
"Sa ise ju andsid põhiseaduse, mille järgi seda ei või teha."
"Ega siis enda antud seadus ei saa kohustuslik olla."
"Aga võibolla hakatakse selle peale mässama ja sõdimine läheb raskeks."
"Selleks ma parlamendi laiali ajangi, et ta sõjaplaanide vastu mässama ei saaks hakata."
"Paistab, et sul on õigus nagu alati. Mina olen rumalam ja minu tööst ei ole kasu."
"Muidugi ei ole. Aga ma jätan su ministriks edasi, sest ma olen hea südamega."
Parlament aetigi laiali ja sõda hakkas pihta. Tsoorimaa kaotas ühe lahingu teise järel. Moori väed tungisid maale. Kuningas ise sõtta ei läinud, vaid andis pealinnast käske. Ühel õhtul tuli tema juurde minister, kes teatas:
"Parlament hakkas ikkagi mässama."
"Ei või olla. Parlamenti pole enam olemas," vastas kuningas.
"Nad kogunesid omavoliliselt Tsaki linna kokku. Mind kutsuti ka, aga ma ei läinud."
"Ma panen nad kõik vangi. Aga mida nad seal arutavad?"
"Nad tahavad sind tagandada."
"Lollikari. Isegi läheb meil sõjas halvasti, ja nemad proovivad veel tagandada mind, kes ma ainukesena sõtta pöörde suudan tuua."
"Millal see pööre tuleb?"
"Saab näha. Kaua ei saa ma igatahes enam lasta asjadel niimoodi areneda, muidu on varsti kogu riik läinud."
"Enne tuleks parlamendist jagu saada. Mis me nende vastu teeme?"
"Ma kohe annan käsu, et minu teine ihukaitse polk läheks neid kinni võtma. Ihukaitsjad on kõige ustavamad mehed."
Järgmisel päeval tuli minister tagasi ja teatas:
"Ihukaitse läks parlamendi poole üle. Parlament otsustas sind tagandada ja vaenlaselt rahu paluda, lubades neile anda Kaame provintsi."
Kuningal vajus suu ammuli, tal hakkasid käed värisema ja ta oli mõnda aega vait. Lõpuks küsis ta vaikse häälega:
"Mis ma nüüd teen?"
"Mina ei tea. Sina oled targem, sa peaksid ise teadma," ütles minister.
"Mina ka ei tea," ütles kuningas ja hakkas esimest korda ministri nähes nutma. Minister vaatas põrandale ja kratsis kukalt. Äkki löödi uks pärani. Sisse tuli kümme ihukaitsjat. Üks neist karjus:
"Olete arreteeritud!"
"Kuningat ei saa arreteerida!" hüüdis kuningas ja haaras mõõga. Ihukaitsjad haarasid samuti mõõgad ja piirasid ta sisse. Kuningas torkas ühele ihukaitsjale mõõgaga südamesse. Minister vaatas liikumatult pealt. Ihukaitsjad ei tahtnud kuningat tappa, nad püüdsid tal mõõga käest lüia. Neid tuli uksest veel juurde. Lõpuks võtsid osad neist kuningal seljatagant kätest kinni ja sidusid ta kinni. Minister seoti ka kinni. Nüüd hakkas minister nutma ja ütles läbi nutu:
"Võibolla oli mõnes asjas ikkagi minul õigus."
Kuningas kuulis ja ütles kurva häälega:
"Võibolla me polegi enam maailma parim rahvas."
Teda hakati kongi viima. Teepeal ütles ta:
"Laske mind lahti, ma annan käsu sõja lõpetamiseks."
Ihukaitsjad jäid seisma. Üks neist küsis kahtlevalt:
"Ei tea kas õnnestubki enam sõda lõpetada?"
"Küll õnnestub. Ma annan neile Kaame provintsi," ütles kuningas.
"Mina olen nõus," ütles üks ihukaitsja.
"Mina ka," ütles teine.
Kolmas astus kuninga juurde ja sidus ta lahti. Kuningas teadis, et kui ihukaitse on tema poolel, ei saa ka parlament tema vastu.
Kui ta oma tööruumi tagasi jõudis, ootas teda seal Moorimaa saadik rahuettepanekuga. Saadik ei teadnud mässust midagi. Kuningas võttis ettepaneku vastu ja ei pidanudki provintsi ära andma. Ainult pidi nõustuma Moorimaa hümniga ja vabandust paluma. Moorimaal oli väga arg kuningas, kes oli võitudest hoolimata kartnud, et ta selle sõja lõpuks kaotab.

REIS KUULE
Saapad tallasid ja tagusid kerjust. Kerjuse sisikonnas oli mürk, kuid ta lootis kõik veel kindlasti kunagi välja oksendada. Trampija võttis saapad jalast ja kinkis need kerjusele. Kerjus pani saapad jalga, põletas oma vanad pastlad ära ja läks metsa elama. Kõigepealt elas ta puuõõnes. Kerjamise lõpetas ta ära, sest metsas keegi rahaga ei käinud. Kerjamise asemel korjas ta nüüd söögiks käbiseemneid ja tammetõrusid. Varsti ehitas ta endale puu otsa pesa. Seal hakkasid tal linnud külas käima, kes tõid vihmausse ja sitikaid.
Ühel öösel vaatas endine kerjus Kuud. Ta otsustas Kuu peale elama lennata. Selleks hakkas ta hommikul raketti ehitama. Ta uuristas kivist vajalikud osad valmis ja muretses kuskilt kütust. Linnud tahtsid temaga kaasa lennata, aga tiivad ei kandnud. Nii kolis mees üksinda Kuule.
Ühel päeval tulid kuu teiselt küljelt kuusitikad. Nad küsisid, kas mehel on luba Kuul viibimiseks. Mees ütles, et ei ole, sest ta ei teadnudki, et selleks on luba vaja, ja pealegi ei oska ta kirjutada. Sitikad ütlesid, et siis ei ole luba vajagi, ja läksid Kuu teisele küljele tagasi.
Järgmisel päeval tulid nad uuesti ja tõid ühe vanaaegse loa kaasa, mis oli kirjutatud papüürusele. Mees ütles, et nüüd tahab ta kuningaks saada, aga enne läheb Kuu tagumisele küljele kaasa. Seal küsis ta sitikatelt:
"Kas te teate, kuidas Maale tagasi saab?"
Kas sa tahad Maale tagasi?" küsisid sitikad vastu.
"Ei taha," vastas mees. "Aga ma tahan teada, kuidas sinna saab."
"Ma praegu ei mäleta," ütles kõige vanem sitikas. "Aga see on ühes raamatus kirjas. Raamat asub Kuu sisemuses. Vist keskpunktis."
"Kummalt poolt kaevama hakata?" küsis mees.
"Hakka siit poolt," soovitas üks natuke noorem sitikas. "Sest siin on labidas lähemal."
"Õige!" hüüdis mees ja hakkas kohe kaevama. Järgmisel päeval oli auk nii sügav, et teda enam ei paistnud, ja sitikad hakkasid talle mulda peale viskama. Aga neil läks see aeglaselt. Õhtul ronis mees uuesti august välja ja ütles:
"Ärge visake! Mul on isegi raske nii sügavalt mulda välja kanda." Siis läksid sitikad talle appi ja moodustasid keti. Viiendal päeval oli raamat käes. Mees tuli august välja ja küsis:
"Mis keeles see on?" Mõned sitikad olid sel ajal alles poolel teel august välja. "Ei tea," vastasid mõned sitikad kooris, ja üks neist jätkas:
"Kõige vanem sitikas kindlasti teab. Küsi õige temalt."
"Kus ta praegu on?" küsis mees.
"Ta on praegu surnud," vastas sitikate arst. "Aga homme äratan ma ta jälle ellu."
"Miks sa seda täna ei tee?" küsis mees.
"Täna on puhkepäev," vastas sitikate arst. "Võid teistelt sitikatelt küsida, kui sa muidu ei usu."
"Usun küll," vastas mees. "Aga homme mõtlesin ma ise puhata."
"Tule siis ülehomme," soovitas keegi. Nii mees tegigi, kuigi ta alguses midagi kindlat ei lubanud.
"See on ühes vanaaegses keeles," ütles kõige vanem sitikas talle soovitatud ajal. "Ma võin selle sulle selgeks õpetada."
"Mis sõna see kõige esimene on?" küsis mees.
"Esimene sõna hääldatakse urku," ütles kõige vanem sitikas. "See tähendab õpik. Teine sõna on urkumurku, see tähendab õppimise jaoks. Kolmas sõna on balulku, see tähendab kuidas alla saada." Samal ajal oksendas mees lõpuks ammu kerjamise ajal sisse söödud mürgi lõpuks sisikonnast välja, ja viimane sitikas pistis alles nüüd nina august välja. See oli kõige noorem sitikas.
"Nüüd võib augu kinni ajada," ütles mees.
"Ah, las ta jääb praegu lahti," vastas kõige vanem sitikas. "Kui sa selle keele selgeks oled õppinud, võib raamatu tagasi viia."
"Mis siia sisse on kirjutatud?" küsis mees. "Esimene sõna sees on balulkumurku - see tähendab alla saamise jaoks. Järgmine juppadi tähendab peab kindlasti, kukumurku tähendab kõhtu saamise jaoks, sultu tähendab hammaste või londiga, supukusultu tähendab rohtu sööma."
"Aga teil ei kasva siin ju rohtu!"
"Vanasti, kui see raamat kirjutati, veel kasvas. Ja meil on mõned seemned järel, millega uue saab külvata."
"Jätke need praegu tagavaraks. Ma enne Maa peale tagasiminekut olen kümme aastat kuningas," ütles mees.
"Aga sa pole ju veel kuningaks hakanudki," vastas kõige vanem sitikas.
"Ma hakkan homme selleks harjutama," ütles mees. Ta harjutas seitse aastat, oli kümme aastat kuningas ja läks aastaga Maa peale tagasi. Seal otsustas ta uuesti kerjuseks hakata, et teistele ka paremaid ameteid jätkuks. Pealegi pidas ta kerjamist huvitavaks. Aga samal ajal viisid sitikad ise raamatu tagasi ja ajasid augu uuesti kinni. Neil ei läinud seda raamatut vaja.

VESTLUS
Ärge mind sööge, mu liha on mürgine. On teie endi huvides mind mitte süia. Hoidke mind parem vaenlaste jaoks. Kes mind söömata jätab, on minu sõber, ja minu sõbra vaenlane on natuke ka minu vaenlane, eriti kui ta mind sööb. Ärge mind esialgu talle söögiks pakkuge. Mu mass on alles väike ja ma pole rasvane, mistõttu mu maitse pole kuigi hea ja vaenlane võib mu söömise pooleli jätta ning ta ei saa piisavat mürgikogust kätte, et see teda tapaks. Ma ise imesin oma pöialt ja närisin küüsi, ma tean, kui halb maitse mul on. Mulle see mürk midagi ei tee, sest ma olen sellega kohanenud. Ma ei räägi sellepärast, et ma elada tahan, sest ma tean, et see jätab teid ükskõikseks või isegi ärritab. Aga mina olen kaastundlik inimene ja mul oleks kahju, kui te ära sureksite või oma vaenlasest lahti ei saaks. Aga kui teil on isu mind tappa, siis mängime näiteks malet, sest seal saate te mu mängult ära tappa. Muidugi võib juhtuda, et hoopis mina mängu võidan, aga kuna ma kaastundlik inimene olen, siis oleks mul kahju, kui teie kaotaksite, seepärast ma mängus väga ei pingutaks. Kõige rohkem meeldiks mulle, kui mäng viiki läheks. See küll vähendaks mu ellujäämislootusi võrreldes sellega, kui ma kaotaksin, aga kuna ma olen juba sellega leppinud, et ükskord ma nagunii suren, mängude kaotamisega ma aga veel leppinud ei ole, siis ei teeks ma meelega nõrku käike.

Või meeldib teile rohkem mängida kabet? See ei ole nii hea võimalus, sest kui males sümboliseerib mind minu kuningas, kelle te saate tappa, siis kabes sellist nuppu ei ole ja te võite alles viimase nupu löömise järel kindel olla, et te mu mängult tapnud olete. Kabes pealegi on löömine kohustuslik, ja seetõttu kui mul siiski peaks tekkima tahtmine meelega nõrku käike teha, ei saaks ma seda teha, kui on mõni hea löömine olemas. Järgmise käiguga võib tahtmine kaotada juba üle läinud olla, eriti kui ma tänu löömisele vere maitse suhu saan. Verega on siin muidugi tegemist ainult piltlikus mõttes. See tähendab, et kui te mängult minu verd joote, ei satu veel sellepärast minu mürgist pärisverd teie kõhtu. Või äkki te eelistate mõnd füüsilisemat mängu? See ei ole kõige parem mõte, sest kui te males hammustaksite vihaga mõnd minu nuppu, siis kullimäng ei käi nuppude vahendusel, te võite seal hajameelsusest hammustada näiteks tükikese minu kõrvast ja sellest tugeva kõhuvalu saada ja oksendama hakata.

Ah te ütlete, et te ei tahagi mind tappa? Ausalt öeldes see rõõmustab mind, kuigi mis see teid ikka huvitab. Aga miks te siis enne niimoodi lõrisesite? Ah te tahate lihtsalt näljasurma ära hoida? Aga nagu ma juba seletasin, minu söömine toob kaasa veelgi kiirema surma. Sööge siis juba ise vaenlasi. Ma ei tea küll, kas nad mürgised on, aga kuna selliseid andmeid ei ole, siis on vähemalt suurem tõenäosus ellu jääda. Mina imen edasi pöialt ja närin küüsi ja katsun sellest ära elada. Kui te mind vaenlasele ei sööda, siis pole mind nuumata vajagi. Minuga vaenlase söötmine vaenlast ei nuumaks, sest ta sureks enne kui talle rasva juurde tuleks. Muidugi kui vaenlases on sama mürk mis minus, siis tema minuga söötmine polekski teda tapnud, aga see juurde tulnud kaal poleks teile midagi andnud, oleks ainult mürgi kogust suurendanud. Võibolla on aga vaenlase lihas mingi teine mürk, siis oleks talle minu söötmine teda tapnud ja teie omakorda oleksite tema söömisest surnud, nii et lõpptulemusena oleksid kõik surnud. Oma varasema jutuga ei püüdnud ma seda saavutada, ma lihtsalt ei arvanud, et te ise vaenlast sööma hakkaksite. See ei tulnud mulle ka esialgu pähe, et vaenlane juba enne minu söömist mürgine võib olla. Ma pole teda kunagi maitsnud, ja kui ta oleks minuga ühte mürki, poleks ma tema mürgisusest ka maitstes aru saanud.


Aga kas te ise ei ole mürgine? Tõenäoliselt mitte, muidu oleksite te ise teiste mürgisusega arvestada osanud. Mul on teist kahju, kui te mürgine ei ole, sest siis võib vaenlane teid ära süia. Tegelikult võib ta teid maitsta ka siis, kui te mürgine olete. Vaenlased on tavaliselt nii kavalad, et nad ei söö kõike korraga ära, vaadates enne, ega kõht valutama ei hakka. Ise ma teid süia ei taha, sest esiteks on mul teist kahju, ja teiseks olen ma nii ettevaatlik, et ma ei maitse kedagi teist isegi siis, kui ta vannub, et ta pole mürgine. Enda mürgisusest ei pruugi kõik ju teadagi. Ma olen juba ammu täielikul isevarustamisel. Kui ma rääkisin et te võiksite mind nuumata, siis ma arvasin, et teil on kuskil mingeid kapsaid, mis on kapsausside peal katsetatud, või mingit muud sarnast toitu. Muidugi kapsaussid võivad kapsaga ühte mürki olla, aga enne ma mõtlesin, et ma nagunii pean surema. Nüüd ma tean, et teil mingeid toite ei ole ja teiseltpoolt võin ma veel kaua elada. Aga teie olukord on raske, sest teie pöidlad on paljas luu ja küüsi teil sõrmedel ka ei ole.

Labels: